Allikas: Frontiers in Psychiatry
Raske depressioon on maailmas väga levinud haigus, mis mõjutab rohkem kui 264 miljonit inimest. Mitmed kliinilised uuringud on seni näidanud depressiooni puhul muutunud aju neuroplastilisust, näiteks madalamat sünaptilist tihedust ajus, mis on seotud depressiivsete sümptomite raskusega. Lihtsamalt öeldes viitab neuroplastilisus aju võimele kohaneda ja luua vastuseks kogemustele uusi ühendusi.
Varasemad uuringud on näidanud, et füüsiline treening võib tervetel inimestel suurendada aju neuroplastilisust. Eelkõige on välja toodud tõendeid selle kohta, et treening mängib olulist rolli depressiooni ennetamisel. Käesolevas uuringus aga soovisid teadlased Wanja Brüchle koos meeskonnaga hinnata seda, kas füüsiline aktiivsus võib oluliselt muuta depressiooniga inimeste aju neuroplastilisuse puudujääke ja seeläbi vähendada nende kliinilisi sümptomeid.
Kliiniline uuring viidi läbi raske depressiooni diagnoosiga inimestega, kellest moodustati kaks võrdlusgruppi. Ühele grupile (23 inimest) pakuti kolme nädala jooksul kolm korda nädalas erinevaid füüsilist aktiivsust sisaldavaid tegevusi (vastupidavuse, koordinatsiooni- ja jõutreeningud) ning teisele, kontrollgrupile (18 inimest), pakuti kahel korral nädalas pikemaid seansse, kus nad mängisid juhendaja abil erinevaid koostöömänge. Mängud põhinesid kognitiivsete oskuste arendamisel, nagu strateegia ja probleemide lahendamine. Mõlemas grupis osalejatele tehti mitmeid kliinilisi ja kognitiivseid teste ning transkraniaalset magnetstimulatsiooni nii enne kui ka mitmeid päevi peale grupikohtumisi.
Uurijad leidsid, et füüsilise aktiivsusega tegelenud grupis osalejatel ilmnes suurenenud neuroplastilisus, mis langes kokku nende depressiooni kliiniliste sümptomite vähenemisega.
Neuroplastilisus ei paranenud aga kontrollgrupis, mis viitab sellele, et kehalise aktiivsuse programm aitas taastada neuroplastilisuse puudujääke.
Teadlaste sõnul on mitu põhjust, miks depressiooniga inimestel võib aju sünaptiline plastilisus olla väiksem. Üks põhjus on seotud depressiooni sümptomitega, nagu huvi kadumine tegevuste vastu ja psühhomotoorne tagasilangus. "Füüsilise ja kognitiivse aktiivsuse ning sotsiaalse suhtluse puudumine jätab aju ilma olulistest stiimulitest, mis võib kaasa aidata sünapside vähenemisele või kadumisele, mis on vajalik aju plastiliste muutuste suhtes vastuvõtlikuna hoidmiseks," ütlevad Brüchle ja kolleegid. Aju plastilisuse parandamine füüsilise aktiivsuse kaudu võib seega olla raske depressiooniga inimeste jaoks üks võimalik osa ravist.
Samas tuleb arvestada, et raske depressiooniga inimese jaoks ei ole füüsilise aktiivsusega alustamine sugugi kerge, kuna tahteaktiivsus on langenud ja igasugune füüsiline pingutus tundub liiga keeruline.
Väga hea käsitluse sellest, kuidas liikumine ja vaimne tervis on omavahel seotud ja kuidas tegelikult psüühilise haigestumise korral liikumisega alustada, annab füsioterapeut Eeva-Liisa Veede oma videoloengus: „Liikumine ja vaimne tervis“.
Kui vajad aga teadmiseid, kuidas käib depressiooni ravi ja mida veel inimene enda jaoks teha saab, võid vaadata psühhiaater Liis Haavistu põhjalikku videoloengut: „Depressiooni diagnsoosimine ja ravi – põhjalik ülevaade psühhiaatrilt“.
